Kuigi jubedalt palju on kell,
ma ärkvel voodis laman.
Mu süda on raske ja hing nii hell,
Sinust midagigi kuulda tahan...
Aga kõik, mida kuulen, on vaikus vaid
kas tõesti Sa minust ei mõtle?
nii veeretan omi mõtteid valusaid
ja uni ei tule ega tule...
Tean, et kui jään lõuks tuduma,
ma Sind oma unelmais kohtan.
Vaikselt sulen silmad jube kurvana
ning ka unes veel piinlevalt ohkan...