Kuigi jubedalt palju on kell, ma ärkvel voodis laman. Mu süda on raske ja hing nii hell, Sinust midagigi kuulda tahan... Aga kõik, mida kuulen, on vaikus vaid kas tõesti Sa minust ei mõtle? nii veeretan omi mõtteid valusaid ja uni ei tule ega tule... Tean, et kui jään lõuks tuduma, ma Sind oma unelmais kohtan. Vaikselt sulen silmad jube kurvana ning ka unes veel piinlevalt ohkan...
" Armastus on üks imeline nähtus, leiad inimese, kellest sa ei taha kunagi loobuda, iga päev sa armud temasse ning sa ei suuda vastu panna sinu ajus tekkivatele fenüületüülamiinidele. Sa üllatad teda millegagi ning kallistades sosistad talle kõrva kui kallis ta sulle on, seda kõike ka veel pensionipõlves -- vot nii kõva on üks armastus. "